E-ITSPEA VABA 5: Avatud lähtekood või patenteeritud tarkvara?

Tänapäeva tarkvaramaailmas jagunevad lahendused laias laastus kaheks: avatud lähtekoodiga ja patenteeritud ehk suletud lahendused. Paljude jaoks on see lihtsalt tehniline või äriline valik – mis on mugavam, soodsam või paremini toetatud. Ent kui vaadata sügavamalt, kerkivad esile ka eetilised küsimused: kas tarkvara koodi jagamine on moraalne kohustus või pelgalt vabatahtlik lahkus?

Avatud lähtekoodiga tarkvara (nagu Linux, Firefox või Nextcloud) põhineb ideel, et tarkvara kood peab olema vabalt ligipääsetav, muudetav ja jagatav. See võimaldab kogukondlikku arengut, läbipaistvust ja suuremat turvalisust – sest paljud silmad näevad rohkem ja avastavad vigu kiiremini. Selline lähenemine toetab võrdsust ja ligipääsu tehnoloogiale: ükskõik kas oled suur ettevõte, kool või üksikisik, saad sama funktsionaalsuse tasuta või odavamalt kui patenteeritud tarkvara puhul.

Eetilisest vaatenurgast rõhutavad avatud lähtekoodi pooldajad tarkvara vabadust kui põhiõigust. Nad näevad suletud koodi kui piirangut, mis takistab teadmiste levikut ja hoiab kasutajaid sõltuvuses tootjast. Mõned võrdlevad suletud tarkvara isegi musta kastiga – sa ei tea, mis seal sees toimub, ega saa seda vajadusel muuta. Kui näiteks mõni turvarisk või jälgimismoodul on suletud koodis peidus, ei pruugi kasutaja sellest kunagi teada saada.

Teisalt on patenteeritud tarkvara tihti paremini dokumenteeritud, stabiilsem ning sisaldab tuge ja garantiisid. Ettevõtted, kes panustavad arendusse miljoneid, tahavad ka tulu teenida. Seetõttu seovad nad oma koodi litsentsidega, mis keelavad selle vabakasutuse. Paljudel juhtudel on see täiesti arusaadav ja vajalik – näiteks meditsiinitarkvara puhul, kus vastutus on suur ja kvaliteedinõuded kõrged.

Küsimus ongi tasakaalus: kas kasutaja peaks eelistama avatud lahendusi eetilistel kaalutlustel isegi siis, kui need on keerulisemad või vähem kasutajasõbralikud? Või on olulisem praktilisus ja usaldusväärsus, mida mõni patenteeritud lahendus pakub?

Tegelik elu ei jaga tarkvara must-valgelt headeks ja halbadeks. Paljud asutused kasutavad hübriidlahendusi: näiteks avatud lähtekoodiga serveritarkvara koos patenteeritud tööriistadega. Ent eetiline dimensioon ei tohiks jääda kahe silma vahele – eriti avalikus sektoris, kus läbipaistvus ja sõltumatus on kriitilise tähtsusega.

Lõppkokkuvõttes ei ole tarkvara valik ainult tehniline ega äriline – see on ka maailmavaade. Kas toetame koostööl põhinevat ja jagatavat tehnoloogiamaailma või lukustame teadmised ja võimalused litsentsi taha? Vastus ei pruugi olla lihtne, kuid arutelu on vajalik ja väärtuslik.